Eesti Tuleviku-uuringute Instituut koos Heateo Haridusfondiga ja Skaala mõjufondiga on alustanud Eesti hariduse tulevike projekti, mille käigus mõtestame koos erinevate haridusvaldkonna osapooltega võimalikke hariduse ja koolide lugusid aastal 2035 ja edasi. Kuid kui hariduse visioon on olemas, siis miks luua stsenaariume? Sügisel koolides alustav tehisaru-hüpe on saanud kõvasti tähelepanu, kuid koole ja haridust mõjutavad lisaks tehnoloogiale ka Eesti vähenev elanikkond, linnastumine, Eesti elanike ootused, kasvav ebavõrdsus ja palju muud, millele me pole seni terviklikult mõelnud.
Johanna Vallistu
ETUI tegevjuht ja tulevikumõtlemise konsultant
Haridus on olnud iseseisva Eesti võtmeküsimus
Eestlaste jaoks on haridus ja haritus võtmeväärtusteks, mistõttu on läbi ajaloo olnud tavaline hariduse pärast nii südant valutada kui selle tuleviku üle mõelda. Näiteks tunti suurt vajadust hariduse tulevikku mõtestada pärast Eesti taasiseseisvumist ja 1997. aastal valmis neli “Õpi-Eesti” stsenaariumi.
Joonis. Neli visiooni Eesti haridusest aastaks 2015
Allikas: Loogma jt 1998
On vast ajastule kohane, et sellel hetkel tajuti stsenaariumide võtmemääramatusi laiemate ühiskondlike protsesside kaudu ning stsenaariumitelgedeks valiti ühiskondlik sidusus (siduv ja lahutav ühiskond) ning ühiskonna ja koolide uuenemisvõime (kõrge ja madal).
Neli stsenaariumi peegeldavad erinevaid võimalikke koolimudeleid ja haridussüsteemi juhtimise tüüpe:
a) pidevalt algavad haridusreformid ehk korporatiivne Eesti,
b) turuharidus ja eliitkoolid,
c) õpi-Eesti ehk interaktiivne Eesti ning
d) rahvakoolid ehk rahvuskeskne Eesti.
Prof Loogma toob oma ettekandes välja, et hariduse stsenaariumid hakkasid elama oma elu ja erinevaid ideid rakendasid koolid alt-üles põhimõttel. Nii ei joonistunudki aja jooksul välja ühe stsenaariumi täideminek, pigem võis näha koolisüsteemi rikastumist/killustumist (sõltub, kelle positsioonilt vaadata) erinevat tüüpi algatustega.
Eesti kool 2025 ─ kuhu edasi?
Vahepealse pea 30 aasta jooksul on küll palju vett merre voolanud, kuid Eesti kooli tulevik paneb paljusid jätkuvalt kaasa mõtlema ja uut suunda otsima. Teetähisena on hiljuti loodud “Tark ja tegus Eesti 2035” visioon ja olemas on haridusvaldkonna arengukava 2021−2035, mis seab eesmärgi aastaks 2035:
“Eesti inimestel on teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad teostada end isiklikus elus, töös ja ühiskonnas ning toetavad Eesti elu edendamist ja üleilmset säästvat arengut.”
Hariduses räägitakse õppijast lähtuvast õppest, nüüdisaegsest õpikäsitlusest, lõimitud haridusest. Kui meil on juba nii palju häid mõtteid hariduse tuleviku kohta, siis miks tulevik taaskord “lahti pakkida” ja uusi stsenaariume luua?
Esiteks aitavad stsenaariumid paremini visioonini jõuda.
Eesti poliitikakujunduse tulevikukäsitluses eelistatakse seni normatiivset tulevikuvaadet ehk visioonide loomist avastuslikule tulevikuvaatele (ehk laiemate tõenäoliste stsenaariumide loomisele). Visioonid seavad küll hea sihi ning näitavad osapoolte ühisosasid, kuid ei arvesta paljudes aspektides tegelike koheste ja eesootavate väljakutsetega. Visiooni riskiks on seega “tegeliku tuleviku pimedus”, mistõttu kipuvad nad jääma huvitavateks mõteteks või sõnakõlksudeks, sest võimalikud elluviijad on mattunud jooksvalt tekkivate probleemide alla. Võimalike stsenaariumide loomine ja nende läbimängimine aitab läbi mõelda ka mitte alati meeldivate (aga paratamatute) tulevike jaoks valmistumise. Näiteks võime soovida koolides luua igale õpilasele individuaalsed õpirajad, kuid kuidas seda teha olukorras, kus koolivõrgu osas tuleb väheneva rahvastikuga riigis teha keerukaid otsuseid ja igasse kooli enam lapsi ei jagu? Stsenaariumide abil strateegiat tehes on lisaks soovidele pildil ka paratamatud keerulised otsused.
Teiseks on meie kontekst muutumas.
Tehisaru tulek on juba kooliteemalised tulevikuarutelud džinnina purgist lahti lasknud. Nii võib jääda mulje, et Eesti kooli tulevik keerlebki vaid tehisaru ümber. Samal ajal on aga vaja arvestada ka teiste väga mõjukate ja keeruliste muutuste ja üleminekutega: Eesti vähenev rahvastik ja kitsamad eelarveolud, fookuse nihkumine julgeolekule, õpilaste ja vanemate vaimse tervise mured, kliimakriis jne. Stsenaariumid aitavad meil luua terviklikuma arusaama erinevate arengute ja teemade ristseostest ja vältida tekkivaid n-ö pimenurki mõne teema ületähtsustamisel. Kindlasti ei saa väita, et tehisaru ei oleks tähtis, kuid kas ta on tähtis üksinda?
