Kuigi tavapäraselt püüame tulevikumõtlemise lähenemistega avastada tõenäolisi, usutavaid ja eelistatud tulevikke, kasutades horisondiseiret ja alternatiivseid stsenaariume, võib tulevikumõtlemise meetoditest olla abi ka seni tundmatu avastamisel. Näiteks kuidas võiks välja näha kool ja haridussüsteem, kus hindeid ei kasutata või kus domineerivad hoopis teistsugused hindamislähenemised?

Eelmise aasta septembris ja oktoobris oli meil võimalus seda teemat koos haridusvaldkonna teadlaste ja õpetajatega tulevikuseire protsessis uurida. Kuidas läheneda millelegi, mida veel ei eksisteeri?

Uue olukorra ettekujutamine

Meie protsessi lähtepunktiks oli uut tüüpi haridusmaailma visioneerimine Eesti jaoks. Küsisime: “Kuidas näeb välja Eesti kool aastal 2040, kui oleme hinnetest loobunud?“. Millist kooli, haridussüsteemi ja õppimist me näha tahaksime?

Lõime kaks eelistatud tulevikuvisiooni:

• Hüperpersonaalne ja tehnoloogiarikas õppimine: paindlik õpe, tehisaru-agendid, mitmekesised tagasisidevormid.

Esimeses maailmas oli õppimine tänu tehisaru-agentide heale tööle muutunud paindlikuks nii aja kui koha osas. Haridus oli ühtaegu kättesaadav ka kaugemates piirkondades ja samas hüperpersonaalne. Tagasisidet õppimise kohta sai õpilane nii tehisarult, õpetajalt kui ka enesepeegelduse kaudu.

• Kogukonnapõhine kriisijärgne koolimudel: õpilaste juhitud tagasisideringid, tugevad kogukondlikud praktikad.

Teises maailmas kujunes kriisijärgne kogukonnapõhine stsenaarium, kus tagasiside andmise juhtroll oli õpilaste endi käes ning seda korraldati regulaarsete tagasisideringide kaudu.

Visioneerimise oluline osa oli terviku tajumine — hinnetest loobumine ei ole pelgalt tehniline muudatus, vaid viitab kooli ja õppimise laiemale ümbermõtestamisele.

Ülemineku kujutlemine tänasest tulevikku

Teiseks uurisime, millised praegused signaalid ja trendid juba toetavad liikumist uute stsenaariumide suunas.

Leidsime, et:

• alternatiivse hindamise näiteid on nii Eestis kui mujal;
• koolides on kasvamas uued ootused ja väärtuspõhised õpetamisviisid;
• visioonid eeldavad loobumist ühetaolisest õpikäsitlusest ja numbrilisest tagasisidest.

Küsimused, mida küsisime: millele peame hoogu andma? Millest loobuma? Mis viitab täiesti uuele?

Tuleviku võtmemääramatuste leidmine

Kolmandaks määratlesime võtmemääramatused — tegurid, mis võivad tulevikku oluliselt kujundada, kuid mille suund pole veel teada. Mida saame mõjutada ja mis on meie kontrolli alt väljas? Milliste erinevate terviklike arengutega peame arvestama, kui tahame tänast olukorda meie visiooni suunas tõugata?

Koolide tulevikus osutusid oluliseks näiteks:

• Vastutuse jagunemine: kas hariduse põhisuunad lepitakse kokku tsentraalselt või muutub olulisemaks kohapõhine praktika?
• Õppimise enesejuhtimine: kas õpilaste valikuvabadus laieneb?
• Tehisintellekti roll: kas TI toetab õppimist või süvendab lõhesid?
• Konkurents koolikultuuris: kas pingete vähenemine parandab vaimset tervist või kahandab motivatsiooni?
• Õpetaja roll: kas õpetaja on mentor või pigem traditsiooniline autoriteet?
• Hariduspoliitika juhtimine: tsentraalne või detsentraalne?
• Tehisintellekti kasutamine hariduses: vaba, piiratud või monetiseeritud?

Need tegurid kujundasid stsenaariumide piirjooni ja avasid võimalikke arenguteid.

Stsenaariumide loomine ja testimine

Stsenaariumid võimaldasid läbi mängida erinevaid “mis oleks, kui…?” olukordi ja uurida, kuidas hindamisvaba kool toimiks:

• Mis oleks, kui kool jääb ainepõhiseks?
• Mis saab siis, kui ainetunnid kaovad ja õpe muutub terviklikuks?
• Mis juhtub, kui keskendutakse praktilistele oskustele?
• Aga kui keskne on hoopis abstraktne ja üldistav mõtlemine?

Nende stsenaariumide roll oli katsetada mõtteliselt süsteeme, mille kohta meil veel kogemus puudub.

Tulevikumõtlemise väärtus tundmatu uurimisel

Tulevikumõtlemise roll ei olnud ühe n-ö õige hinnetevaba koolimudeli leidmine, vaid mõtlemisruumi loomine teemade uurimiseks, mida traditsioonilised meetodid ei võimalda.

Tulevikumõtlemine aitab:

• tuua nähtavale vaikimisi eeldused,
• mõtteliselt katsetada alternatiive,
• mõista muutusi tervikuna,
• muuta tundmatu hoomatavaks ja arutletavaks.

Nii muutub tulevik mitte ettemääratuks, vaid kujundatavaks.