Täna juhivad meie arusaamu tulevikest kõrgetel võimuinstantsidel tehtud otsused ning statistilised prognoosid, mis tekitavad kujutelma, et tulevik on juba otsustatud. See aga võib jätta mulje, et tavainimesel jääb üle ainult paratamatu tulevikuga kohaneda. Tuleb see, mis tuleb. Samas aga oleme me kõik osa ju mitmetest tulevikest – personaalsetest, pere-, kogu- ja piirkondlikest kuni globaalseteni, mille kujunemises on meil ka erineval määral sõnaõigust. Keskendudes nendele tulevikele, mille loomisel saame aktiivselt kaasa rääkida, võib väheneda ka ärevus nn „suurte“ tulevike ees. Seda eriti olukorras, kus viimaseid kajastatakse peamiselt katastroofilises võtmes.
Liisi Pajula
Tartu Ülikooli nooremteadur
Vastukaaluks sellistele tulevikele on aga meil kõigil võimalik koos unistada. Kuigi see praktika on Eesti koolides veel suhteliselt tundmatu, on UNESCO juba rohkem kui kümme aastat soovitanud kaasata tulevike visioneerimisse enam koole ning eriti õpilasi – kes ju juba täna loodavas tulevikus elama hakkavad.
Unistamine saab meid viia välja sellest, mida näeme ja kogeme igapäevaselt, ning pakkuda võimalust luua ja avastada teistsuguseid homseid. Unistamine aitab meil laiendada enda arusaama sellest, mis on võimalik ning mitte jääda üleliia kinni sellesse, mida peame tõenäoliseks. Lisaks saame unistamise käigus tutvust teha tuleviku määramatusega ja seda turvalises ning positiivses keskkonnas. Selle protsessi läbi muutuvad selgemaks nii enda kui kollektiivsed väärtused, vähem hirmutavaks teised potentsiaalsed tulevikud ja kasvab suutlikkus näha viise, kuidas ise me ise igapäevaselt tulevikke loome. See on eriti mõjus just noorte puhul, kes saavad seeläbi avastada ka viise, kuidas nemad ise saavad tulevikuloomet juhtida.
Eriti oluline ongi siinkohal justnimelt koos unistamine. Ka OECD on seisukohal, et tulevike loomise puhul ei ole kõige tähtsam keskendumine tulemusele vaid protsessile. Koos unistamise käigus saame kuulata ja õppida mõistma teistsuguseid vaateid sellele, mida soovime tulevikus näha. Erinevate tulevikevisioonide omavahel jagamine pakub võimalust tutvuda erinevate vaatenurkadega ning mitmekülgselt käsitleda, seejuures täpsemalt küsitledes neid kujutlusi, mis esmapilgul paistavad utoopiatena. Niimoodi saame luua mitmekesisemaid ja nüansirohkemaid kujutlusi tulevikest. Samal ajal ehitame arutelude ja läbirääkimiste teel mõistmist sellest, mis meid liidab ning loome koos ühiseid sihte.
Unistamine saab järjest tähtsamaks ka meid piiravate kestlikkuse probleemide kontekstis. Nende ülimalt komplekssete probleemidega toimetulemisel mängib kujutlusvõime ja suutlikkus kujutleda alternatiive tänasele eluviisile olulist rolli. Loome kestlikkust, kui vastame koos küsimusele „Mis on see, mille kestmist me soovime?“ ning uurime kõrvale ka, millist tulevikku me iga päev oma käitumisega ehitame. Mõistmine, et tulevikke loovad meie igapäevaselt tehtud valikud ning otsused, võimaldab avastada ka teisi viise nende loomises sihipäraselt kaasa rääkida – osaleda mitte ainult enda tulevike juhtimises, vaid suhestudes ka meie ühiste tulevikega. Seega on koos unistamise käigus võimalik kogukondadel ning ka üksikisikutel avastada ühiseid väärtusi, õppida teistelt ning miks mitte ka üheskoos asuda tulevikku looma.
Täna on Eestis käimas ka rahvaalgatus, mis kutsub kõiki inimesi üles koos unistama sellisest Eestist, kus me tahaksime aastal 2050 elada. Miks mitte proovida?
