Hindevaba kooli tulevik
Hinnetel on Eesti koolides oluline roll. Viimastel aastatel on aga üha rohkem hakatud välja tooma hinnete negatiivset mõju õpimotivatsioonile ja piiratust tagasisidemehhanismina. Hindevaba kooli tulevike uurimisprojekt aitas seada hindamise ja hinded uude valgusesse.
Septembris ja oktoobris toimus Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi juhtimisel ja koostöös Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi teadlastega kaks tulevikumõtlemise töötuba, mille fookuses oli tagasiside ja hindamise tulevik Eesti koolides.
Projekti eesmärk oli mõista, millises suunas oleme täna hindamise ja tagasisidega koolides liikumas ja avastuslikke tulevikumõtlemise meetodeid kasutades uurida, kuidas võiks Eesti kool toimida ilma traditsioonilise numbrilise hindamiseta. Koostöös teadlaste ja õpetajatega viidi läbi tulevikumõtlemisel põhinev protsess, kus kaardistati eelistatud tulevikke ja analüüsiti, millist laiaulatuslikku ümbermõtestamist selline muutus koolisüsteemilt nõudis.
Mida me teada saime?
Protsessi käigus selgus, et hindamisvaba kooli visandamine on võimas tööriist, mis aitas tajuda, kuidas tänaseid ressursse ja õpetamismeetodeid tegelikult kohandama peaks. Üks olulisemaid taipamisi oli see, et hinnetest loobumine ei oleks pelk tehniline samm, vaid see nõuaks uut tüüpi usaldust ja vastutuse jagamist õpetaja ning õpilase vahel.
Töö käigus koorusid välja kaks selget edasist uurimissuunda, millest üks rõhutas tehnoloogia ja tehisaru rolli personaalse tagasiside andmisel ning teine keskendus kogukondlikele praktikatele ja õpilaste endi juhitud tagasisideringidele. Leiti, et ühise tulevikupildi loomine aitas erinevatel osapooltel mõista, et muutus on võimalik vaid siis, kui loobutakse ühetaolisest õpikäsitlusest ja lubatakse haridusmaastikule rohkem loovust ning mängulisust.
Miks me just nii lähenesime?
Metoodiliselt ei soovitud, et osalejad hakkaksid kohe pakkuma valmis lahendusi tänastele probleemidele, vaid esmalt püüti avardada mõtlemisruumi ja uurida tundmatut. Kasutati lähenemist, kus esmalt analüüsiti tegureid ja trende, mis haridusmaastikku kujundavad, ning seejärel liiguti konkreetsete tulevikunarratiivide loomise juurde.
Seejärel rakendati horisontidel tuginevat üleminekuraamistikku, et mõista, millised tänased märgid juba viitavad soovitud arengutele ja millistest vanadest mustritest peaksime tuleviku nimel loobuma. Selline samm-sammuline teekond tänasest päevast aastasse 2040 ja tagasi võimaldas analüüsida haridussüsteemi uue nurga alt ning andis praktilisi soovitusi selleks, kuidas muuta ebamäärane tulevik hoomatavaks strateegiliseks sisendiks haridusjuhtidele ja edasises valdkonda puudutavas teadustöös.
Loe projektis kasutatud lähenemise kohta pikemalt meie blogist SIIN.
