„Tulevik ei sünni valikust nende alternatiivsete radade vahel, mida olevik meile pakub. Tulevik on paik, mis luuakse – esmalt mõttes ja tahtes ning seejärel tegudes. Tulevik ei ole koht, kuhu me läheme, vaid koht, mida me loome. Radu tulevikku ei leita, vaid rajatakse. Ning nende rajamine muudab nii rajajat kui ka sihtkohta.“
— poliitikafilosoof John Schaar, Legitimacy in the Modern State

Juuni keskel kogunesid Kopenhaagenis tulevikeseire praktikud konverentsile “Homse hoovused” (Currents of Tomorrow) ning üks konverentsi läbivaid teemasid oli küsimus, mida tulevikeseire praktikud on esitanud juba aastaid: kas piisab sellest, et inimesed mõistavad tulevikku intellektuaalselt? Või on vaja, et nad seda ka kogevad?

Miks tulevike kogemine on oluline?

Tulevikeseire töö tulemuseks on sageli aruanne, esitlus või infograafik. Neid loetakse, arutatakse ja pannakse sahtlisse. Mitte pahatahtlikkusest, vaid seetõttu, et abstraktne võimalik tulevik ei loo emotsionaalset seost, mis viiks tegudeni. Neuroteadus ja käitumisökonoomika näitavad, et inimesed ei tee otsuseid üksnes ratsionaalselt. Me reageerime mälestustele, kehalisele kogemusele ja emotsioonidele. Probleem on aga selles, et tuleviku kohta meil mälestused puuduvad. Me ei suuda seda meenutada, sest seda pole veel olnud.

Siin astubki mängu kogemuslike tulevike (experiential futures) lähenemine. See loob tingimused, kus inimesed saavad tulevikust mälestuse enne, kui see on toimunud.

Kuidas tulevik muutub kogetavaks?

Stuart Candy ja Jake Dunagan on kirjeldanud kogemuslike tulevike astmestikku (Experiential Futures Ladder), mis liigub abstraktsest konkreetseni:

1. Taust (setting): lai taustaruum, millises maailmas me oleme
   (nt „Eesti 2045, kus töö on radikaalselt muutunud“)
2. Stsenaarium (scenario): konkreetne narratiiv, mis kirjeldab, mis on juhtunud ja kes on selles olukorras
   (nt „Maria, 38, on jätnud palgatöö ja korraldab oma elu portfellitöö põhimõttel“)
3. Olukord (situation): stseen, millesse inimene asetatakse ja mida ta kogeb (nt „Maria saab oma digitaalse töö eest automaatse hinnangu“)
4. Asjad (stuff): füüsilised esemed, artefaktid, lõhnad ja helid, mida saab katsuda ja kogeda
   (nt märguandeid edastav tahvelarvuti või helisõnum)

Iga järgmine aste viib tuleviku lähemale kehale ja meeltele. Mida madalamale astmele kogemuslik disain jõuab, seda tugevam on emotsionaalne jälg.

Joonis. Kogemuslike tulevike astmestik

Kogemuslike tulevike näited maailmast

Superflux: tulevik, kuhu saab sisse astuda

Briti-India disainistuudio Superflux on kogemuslike tulevike vallas üks mõjukamaid tegijaid. Nende projekt “Mitigation of Shock” (šoki leevendamine) lõi tervikliku pildi tuleviku-Londoni korterist aastal 2050 – usutava elamiskeskkonna, kus inimesed kohtusid kliimamuutuste, toidukriisi ja sotsiaalse killustumise tagajärgedega. Korteri aknast paistsid üleujutusaladelt evakueeritud inimeste ajutised elamud. Köögis olid linnaaianduse seadmed. Sahvris rippusid juhised linnarebaste söömiseks. Kõik see oli teadlikult realistlik ja kergelt õõvastav võimalik tulevikupilt.

Näituse juures oli oluline see, et külastajad said minna justkui päris korterisse tulevikust. See lõi toidukriisi teemal emotsionaalse mälestuse, mis muutis abstraktse kliimamõju isiklikuks.

Vaata ka videot näitusepaigast SIIN.

Superflux ja Dubai: tulevik, mida saab sisse hingata

Araabia Ühendemiraatide energeetikaministeerium kutsus Superfluxi aitama kujundada riigi taastuvenergia strateegiat aastani 2050. Töö tulemuseks oli kogetav laborikeskkond, kus ministrid ja otsustajad said füüsiliselt läbi elada erinevad energiastsenaariumid.

Ühes stsenaariumis, mille nimi oli “Äri nagu tavaliselt” (business as usual), lõi Superflux seeria õhuproove, mis sisaldasid fossiilkütuste põletamisel tekkiva saaste tõenäolisi komponente Dubai tulevikuõhust. Osalejad hingasid seda võimalikku ja küllalt ebameeldivat tulevikku sõna otseses mõttes sisse.

Kohe pärast seda töötuba kuulutati välja Araabia Ühendemiraatide riiklik energiastrateegia 2050, mis näeb ette 163 miljardi dollari suuruse investeeringu taastuvenergiasse. Superflux peab seda üheks selgeimaks näiteks sellest, kuidas kogemuslik tulevikeseire saab otsustamist reaalselt mõjutada.

Loe projekti kohta rohkem SIIT.

Sitra neurotulevike simulatsioon Kopenhaagenis

Konverentsil “Homse hoovused” esitles Soome mõttekoda Sitra simulatsiooni, kus osalejad said kodanike nõukoja liikmeteks aastal 2038. Esmalt pidid osalejad end sellesse aastasse ette kujutama ja kirjutama paberile, kui vanad nad on ning kus ja kellena nad töötavad. Seejärel elati sisse kujutatud maailma.

Selles maailmas oli toimunud neurotehnoloogiate võidukäik. Simulatsiooni läbiviijad näitasid selle tuleviku sotsiaalmeediavideoid: noored pidasid ajusignaale lugevaid ja meeleolu mõjutavaid seadmeid lahedaks ja enesestmõistetavaks, vanem põlvkond aga ei olnud sellega sugugi päri. Seejärel pidid osalejad loetlema neurotehnoloogia võimalusi ja ohte oma pere, töö ja elu jaoks laiemalt ning andma selle põhjal soovitusi poliitikaks.

Osalejad pidid tegema otsuseid inimesena, kelle igapäevaelu need tehnoloogiad juba mõjutavad.

NEKRA ja meeleharjutused tulevikust

Samal konverentsil viis NEKRA – kehastunud tehisintellekt (embodied AI) – publiku silmitsi nende sügavaimate eksistentsiaalsete küsimustega. Selles häirivas ja provotseerivas etenduses avas kunstnik Lori Baldwin portaali NEKRA laborisse, kus külastaja oli osa hüpoteetilisest uurimusest.

Publikut juhatati läbi rea hommikuvõimlemist meenutavate harjutuste, mis olid korduvad, entusiastlikud ja parajalt ebamugavad. Etendus seadis publiku ette küsimuse, mida tähendab seista vastamisi mitteinimesega, kes näeb välja ja räägib nagu inimene.

NEKRA kui kogemusliku tuleviku võti seisneb selles, et see ei arutle tehisintellekti üle, vaid asetab inimese füüsiliselt olukorda, kus tehisintellekt on autoriteet ja juhendaja.

Ka ETUI on kogemuslike tulevike teemaga varem tegelenud

Kogemuslikud tulevikud ei ole meile võõras teema. Jaanuaris korraldasime ürituse, kus tõime kokku kaks erinevat näidet sellest, kuidas tulevikeseire võib muutuda kogetavaks.

Room 2050 — Anni Leppänen

Soome disainer ja tulevikumõtleja Anni Leppänen, platvormi Futures Mundane asutaja, tutvustas projekti “Room 2050” (tuba 2050), mis sündis koostöös Soome peaministri büroo ning säästva arengu nõukoguga.

Lähtepunkt oli lihtne: kõrgetasemelised tulevikuaruanded olid olemas, kuid need kõnetasid inimesi vähe, sest olid liiga abstraktsed ja andmetihedad. Lahenduseks oli lisaks aruandele luua päris tulevikutuba ja avada see näitusena külastajatele – konkreetne füüsiline ruum, mis oli üles seatud nii, nagu keegi elaks seal kodus aastal 2050.

Esemed, tekstuurid ja tooted, näiteks tuunikalakonservid, kandsid endas tervet tuleviku majandussüsteemi loogikat: kes tootis ja millistel tingimustel? Objekt kui süsteemi peegeldaja.

Poliitiline operatsiooniruum ja uudistesaade tulevikust — dr Peeter Vihma

Dr Peeter Vihma osales “LongRisk” projektis Helsingi Ülikooli juures, mis läks kogemuslikus lähenemises teist teed. Sihtrühmaks ei olnud kodanikud, vaid otsustajad. Projekti keskne küsimus oli, kuidas panna kõrgetasemelised juhid päriselt mõtlema pikaajalistele kliimariskidele ajal, mil nende igapäevatöös keskendutakse tänastele väljakutsetele.

Vastus oli poliitilise operatsiooniruumi ja simulatsioonide kombinatsioon. Otsustajad asetati stsenaariumi, kus Kopenhaageni 2011. aasta tormisajust inspireeritud äärmuslik vihmasadu tabas tuleviku Helsingit aastal 2027. Linna kesklinn, mis on geoloogiliselt nagu kauss, täitus veega, metroo ujutas üle ning liiklus seiskus kolmeks päevaks.

Et tulevik tunduks reaalne, kasutati kolme kogemuskihi kombinatsiooni: Soome Meteoroloogiainstituudi loodud “sünteetiline ilmateade” (synthetic weather report), mis võttis tegeliku ekstreemsündmuse ja asetas selle uude konteksti; 3D-visualisatsioon üleujutatud Helsingist; ning lavastatud uudissaade, milles tavainimesed rääkisid, kuidas krooniline kliimakriis nende elu mõjutab. Näiteks astmaatik, kes ei saa enam väljas käia, või perekond, kelle maja on tormis purustatud.

Tulemus oli see, et osalejad hakkasid arutlema viisidel, mida tavapärased strateegiaprotsessid ei olnud varem esile kutsunud. Projekti järelintervjuudes kinnitasid osalejad, et “kognitiivne nakatumine” (contagion) – tunne, et see tulevik on reaalne – muutis nende mõtlemist.

Miks otsustada kogemusliku lähenemise kasuks?

Kogemuslikud tulevikud ei asenda analüütilist tulevikeseire tööd, vaid täiendavad seda. Eelnevalt tasub mõelda, millises protsessi etapis on kogemuslik element kõige mõjusam ja mida soovime sellega saavutada.

Kogemuslik lähenemine sobib siis, kui otsustajatel on vaja emotsionaalset seost muutunud tulevikuga ja abstraktsest infost jääb väheseks. Samuti siis, kui protsessis osalevad inimesed, kes raporteid ei loe, kuid kogevad meelsasti, või kui soov on ületada psühholoogiline distants, mille taga peitub mõte “see juhtub kaugel ja hiljem”. Kõige laiemalt sobib see siis, kui eesmärk on muuta tulevikku suunatud käitumine isiklikuks ja kehaliseks.

Kogemuslikud tulevikud on tõhusaimad siis, kui neil on selge eesmärk ja publik. Küsimused, millest alustada, on lihtsad: mida me tahame, et inimesed pärast kogemust tunneksid ja mida me tahame, et nad teeksid.

Kopenhaagenis lõpetasime konverentsi sensoorse kõnniga aastasse 2126 (ja tagasi). Juhendajad olid nii usutavad tulevikuinimesed, et suutsid mõne lause ja esemega suunata kogetava tuleviku rõhuasetusi. Me maitsesime tulevikke, kuulasime, nuusutasime ja katsusime. Kogu kogemus toimus tavalises pargis.

See näitas, et tulevike kogemine ei vaja oskusliku läbiviimise korral palju ressursse ega keerulisi tehnoloogilisi lahendusi. Mõnikord piisab pargist, mõnest esemest ja inimestest, kes võtavad tulevikku piisavalt tõsiselt, et see ka teistele usutavaks muuta.

ETUI tegeleb kogemuslike tulevike kujundamisega nii uurimis- kui ka rakendusvaldkonnas. Kui soovid arutada, kuidas kogemuslikud elemendid sobiksid sinu organisatsiooni tulevikeseire protsessi, võta meiega ühendust.