Muinsuskaitseameti kriiside koostööpäev
Kuidas võiks välja näha Eesti kultuuripärandi hoidmine kriiside ajastul? Kriisid ei küsi, kas vastutusalad, tööplaanid ja koostöövormid on valmis. Just seetõttu on oluline läbi mõelda, kuidas kaitsta Eesti kultuuripärandit olukordades, kus korraga võivad surve alla sattuda ajaloolised linnasüdamed, mälestised, kirikud, muuseumid, kogud, kogukonnad ja avaliku sektori asutused.
Koostöös Muinsuskaitseametiga viisime läbi tulevikumõtlemisel põhineva koostööpäeva “Eesti kultuuripärandi hoidmise tulevikud kriiside ajastul”. Töötoa eesmärk oli leida koostöökohti ja luua tulevikuliite, mis aitaksid tagada mälestiste ja kultuuripärandi parema kaitse võimalike kriiside korral. Töötoas osalesid muuseumide, kirikute, Muinsuskaitseameti, Kultuuriministeeriumi, Kaitseliidu, kohaliku omavalitsuse, omanike esindusorganisatsioonide, muinsuskaitsevaldkonna ja erasektori esindajad.
Päeva jooksul mängisid osalejad läbi erinevaid kriisistsenaariume, valides fookuseks konkreetse objekti või piirkonna, näiteks ajaloolise linnasüdame. Rühmades kaardistati võtmeosalised, haavatavused ja rollid ning analüüsiti, kuidas võiks olukord kulgeda enne kriisi, kriisi alguses, kriisi tipus ning taastumise faasis. Seejärel hinnati valmisolekut inimeste, teadmiste, tööriistade, reeglite ja võrgustike vaates ning sõnastati praktilisi koostööideid edasiseks tegutsemiseks.
Mida me teada saime?
Kultuuripärandi kriisivalmidus sõltub suurel määral sellest, kas eri osapooled teavad üksteise rolle, oskavad kriisiolukorras kiiresti ühendust võtta ning on enne kriisi juba koos harjutanud.
Aruteludest tõusid esile viis peamist teemat.
- Kriisirollide selgus ja läbiharjutamine. Kriisiplaanidest üksi ei piisa. Vaja on regulaarselt läbi mängida realistlikke kriisiolukordi, et oleks selgem, kes mida teeb, kellel on otsustusõigus ja kuidas toimib koostöö erinevate tasandite vahel.
- Kriisikohver ja kriisiressursside inventuur. Kriisiolukorras peab teadma, millised ressursid on olemas, kus need asuvad ja kes nende eest vastutab. Aruteludes kerkis esile vajadus praktiliste lahenduste järele: kriisikohver, varustuse regulaarne kontroll ja kriisiressursside parem ülevaade.
- Kogukondade kaasamine ja ennetustöö. Kultuuripärand asub keset kogukondi. Kriisivalmidust ei saa üles ehitada ainult ametkondliku koostööna. Oluline on kaasata omanikke, kohalikke elanikke, vabatahtlikke ja kogukonnaliidreid ning tõsta nende teadlikkust sellest, kuidas kriisiolukorras pärandit kaitsta.
- Uudsed ja laiapindsed kriisid. Kliimamuutused, küberriskid, julgeolekuohud ja kobarkriisid võivad kultuuripärandit mõjutada viisil, mida senised kriisiplaanid alati ette ei näe. Seetõttu tuleb jälgida uusi riske ning mõelda, kuidas pärandikaitse toimib olukordades, kus kriis puudutab tervet piirkonda või ühiskonda.
- Võrgustike tugevdamine. Kriisides muutuvad eriti oluliseks juba olemasolevad suhted. Töötoas toodi välja vajadus tugevdada koostööd Muinsuskaitseameti, mäluasutuste, omanike, kogukondade, Päästeameti, Kaitseliidu, kohalike omavalitsuste ja teiste partnerite vahel.
Miks me just nii lähenesime?
Me ei tahtnud, et koostööpäev jääks üldiseks aruteluks kriisivalmiduse olulisusest. Tulevikumõtlemise ja stsenaariumipõhise läbimängu mõte oli panna osalejad hetkeks tegutsema olukorras, kus kõik vastused ei ole ette teada.
Stsenaariumid aitasid kriise käsitleda konkreetsete valikute, rollide ja ajas muutuvate otsuste kaudu. Kui kriisi vaadata läbi ajaloolise linnasüdame, kiriku, muuseumi, mõisa, kogude, omanike või kogukonna vaate, muutub kiiresti nähtavaks, kui palju sõltub koostööst, infoliikumisest ja eelnevast valmisolekust.
Töötoa lõpuks sõnastasid osalejad võimalikke algatusi ja katseideid, mis aitaksid kriisides paremini toime tulla. Oluline tulemus oli ühine arusaam sellest, millised koostöökohad vajavad edasiarendamist ja milliseid samme saab iga osapool juba täna astuda, et Eesti kultuuripärand oleks tuleviku kriisides paremini hoitud.
