Tööturu tulevikust rääkides on väga lihtne jääda kinni küsimusse, mitu töökohta tehisaru ära kaotab? Praeguse teadmise põhjal peame vaatame tehisaru ja töötamise tuleviku küsimust laiemalt. World Economic Forumi “Future of Jobs Report 2025” prognoosib 2030. aastaks korraga 170 miljoni uue töökoha tekkimist ja 92 miljoni tänase töökoha kadumist. Samad tööandjad hindavad, et selleks ajaks muutub 39% töötajate põhioskustest. Ehk lisaks töökohtade arvule muutub ka see, mida inimestelt töökohal oodatakse.

ILO 2025. aasta generatiivse tehisaru ja töö analüüsist saame teada, et umbes veerand maailma töötajatest töötab ametites, mis on mingil määral generatiivsele tehisarule avatud, kuid kõige tõenäolisem mõju ei ole terve ameti kadumine, vaid tööülesannete ümberjagunemine. Kõrge sissetulekuga riikides on kokkupuude suurem.

Eestit ei jäta see muutus kuidagi puutumata. OECD Eesti ülevaate järgi on generatiivsele tehisarule avatud umbes 30% Eesti töötajatest – rohkem kui OECDs keskmiselt. Linnades on kokkupuude märgatavalt suurem kui väljaspool linnu. Samal ajal liigub demograafia teises suunas: Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi langeb 20–64-aastaste osakaal Eesti rahvastikus praeguselt ligi 58 protsendilt 2050. aastaks 54,6 protsendini.

Ott Pärna koostatud OSKA trendiülevaade “Töö ja oskused 2035” lisab siia veel mitmikkarjääri, projektipõhise töö ning vajaduse õppida tegema koostööd nii inimeste kui tehnoloogiaga. Üle poole töötajatest vajab raporti järgi täiend- või ümberõpet.

Neli Eesti tööturu tulevikustsenaariumi aastani 2035

Esiteks, mida teeb tehisaru tööga? Ühelt poolt näeme juba praegu, et tehisaru suurendab tootlikkust, loob uusi rolle ja võimendab inimeste tööd. Teisalt kasvab ka nende ülesannete hulk, mida saab täielikult automatiseerida. Lahtine on see, kumb mõju jääb tugevamaks: kas uusi ja kõrgema lisandväärtusega töid tekib piisavalt kiiresti või hakkavad senised ülesanded ja rollid kaduma kiiremini, kui inimesed uutesse liikuda jõuavad.

Teiseks, kui avatud on Eesti tööjõuturg? Eesti kahanev tööealine elanikkond ja tööjõupuudus suurendavad survet rahvusvahelisele värbamisele ja sisserändele. Samal ajal sõltub tööturu avatus tugevalt poliitilistest valikutest ja ühiskondlikest hoiakutest. Pikemas vaates ei saa välistada ka kliimamuutusega seotud rändesurve kasvu Euroopas. Seega pole selge, kas tuleviku tööjõuvajadust püütakse lahendada peamiselt Eesti sees või muutuvad rahvusvaheline värbamine, töö- ja talendiränne ning laiem sisseränne Eesti tööturu tavaliseks osaks.

Nende kahe määramatuse kombinatsioonist tekib neli erinevat stsenaariumi.

Kuidas sellesse maailma jõudsime? Esialgsed kartused massilisest töökohtade kadumisest ei realiseeru. Tehisaru kasutuselevõtt kasvatab tootlikkust ja loob uusi kõrgema oskustasemega rolle kiiremini, kui vanu töökohti kaob. Samal ajal jätkab Eesti tööealine elanikkond vähenemist. Sisserändepoliitikas suurt pööret ei tule ning tööjõupuudusele püütakse vastata eelkõige automatiseerimise, ümberõppe ja kohaliku järelkasvu kasvatamisega. Mõnda aega see töötab, kuid lõpuks ei suuda tehnoloogia ega ümberõpe vähenevat tööjõubaasi täielikult kompenseerida. Tööjõupuudusest saab ettevõtete kasvu üks peamisi piiranguid.

Milline on tööturg 2035. aastal? Töö sisu on märgatavalt muutunud. Vähem on vaja standardset aruandlust, esimese taseme kliendituge, lihtsamat planeerimist ja administreerimist. Rohkem on vaja inimesi, kes oskavad juhtida tehnoloogia ja füüsilise maailma kokkupuutepunkte – näiteks autonoomsete süsteemide järelevalvet, robootikat, küberturvet, automatiseeritud töövooge.

Samal ajal ei kao elektrikud, mehaanikud, hooldustehnikud, ehitajad, päästjad ega teenindajad. Paljusid neid töid on keeruline automatiseerida ning tööandjad konkureerivad nii tehniliste spetsialistide kui ka paljude praktiliste oskustega töötajate pärast.

Tekivad kaks üsna erinevat töömaailma. Ühes on hästi tasustatud spetsialistid, kelle tööd tehisaru veelgi võimendab ja kelle pärast tööandjad omavahel võistlevad. Teises on füüsilise ja teenindustöö tegijad, kelle tööd on endiselt vaja, kuid kelle sissetulek ja läbirääkimisjõud ei pruugi kasvada samas tempos.

Süveneb ka regionaalne lõhe. Kõrge lisandväärtusega töökohad ja tippspetsialistid koonduvad veel rohkem Tallinna ja teistesse suurematesse keskustesse. Piirkondades, kus tööealine elanikkond väheneb kiiremini, muutub järjest raskemaks nii ettevõtete kui avalike teenuste töös hoidmine.

Majandus kasvab, kuid aeglasemalt, kui tehnoloogiline potentsiaal võimaldaks. Põhiprobleem ei ole töökohtade puudus, vaid inimeste puudus.

Kuidas sellesse maailma jõudsime? Tehisaru kasvatab tootlikkust ja tekitab uusi tegevusalasid ajal, mil Eesti enda tööjõubaas jätkab kahanemist. Nõudlus spetsialistide järele kasvab ning tööandjate surve tööjõuturu avamiseks muutub järjest tugevamaks. Töö- ja talendirännet lihtsustatakse ning rahvusvahelisest värbamisest saab tavapärane osa ettevõtete personalistrateegiast. Eesti digiriigi maine ja võimalus töötada rahvusvaheliselt muudavad Eesti atraktiivseks nii siia kolivatele spetsialistidele kui ka inimestele, kes töötavad Eesti ettevõtete jaoks mujalt. Samal ajal vähendab tehnoloogia ise rahvusvahelise töö takistusi: reaalajas masintõlge, digitaalsed töövahendid ja tehisaru teevad võimalikuks mitmekeelsed meeskonnad ka valdkondades, kus see varem oleks olnud keeruline.

Milline on tööturg 2035. aastal? Ühes tiimis võivad töötada Eestis sündinud inimesed, siia kolinud spetsialistid, välismaalt töötavad kolleegid ja tehisaruagendid. Tekivad ka uued rollid: rahvusvaheliste oskuste valideerijad, globaalse tööjõu koordinaatorid, tehisaru lokaliseerimise spetsialistid ja inimese-tehisaru koostöö kujundajad.

Tööjõupuudus leeveneb ning ettevõtted saavad kasvada kiiremini, kui Eesti enda demograafiline baas muidu võimaldaks. Rahvusvahelise tööjõuga tulevad kaasa ka teadmised, kontaktid ja ligipääs teistele turgudele.

Aga personaliprobleem ei kao, vaid see muutub. Keeleoskus, kultuuridevaheline juhtimine, kvalifikatsioonide tunnustamine ja lõimumine muutuvad igapäevasteks juhtimisküsimusteks. Organisatsioonidel tuleb otsustada, millal on eesti keel vajalik, kuidas hinnata mujal omandatud oskusi ning kuidas vältida kohaliku ja rahvusvahelise tööjõu jagunemist eraldi gruppideks.

Ka ühiskondlikult on see vastuoluline stsenaarium. Suurem elanike arv teatud piirkondades kasvatab nõudlust eluasemete, koolide ja avalike teenuste järele. Avatud tööturg võib suurendada konkurentsi madalama ja keskmise kvalifikatsiooniga tööde osas. Keele, identiteedi ja rände küsimused muutuvad veel poliitilisemaks ning Eesti elab pidevas rändedebatis.

Majanduslikult võib see olla väga edukas Eesti, kuid palju sõltub sellest, kui hästi suudetakse avatumat tööturgu juhtida.

Kuidas sellesse maailma jõudsime? Alguses tundub automatiseerimine Eesti demograafilisele probleemile peaaegu ideaalse lahendusena. Tööealisi inimesi jääb vähemaks ning tehnoloogia võimaldab sama töö ära teha väiksema hulga töötajatega. Suletud tööturu tingimustes on ettevõtetel ka tugev majanduslik surve automatiseerida. Mõne aja pärast läheb tasakaal paigast. Automatiseerimine ei täida enam ainult tühjaks jäävaid ametikohti, vaid hakkab tööülesandeid kaotama kiiremini, kui demograafiline kahanemine töötajaid tööturult välja viib. Uusi rolle tekib, kuid neid on vähem ning nende tegemiseks on vaja teistsuguseid oskusi.

Milline on tööturg 2035. aastal? Muutus ei ole tulnud ühe suure vapustusena. Pigem on toimunud aeglane erosioon. Ettevõte ei värba enam lahkunud raamatupidaja asemele uut inimest. Kolme klienditeenindaja töö teeb ära üks inimene koos tehisaruga. Juunioranalüütikute meeskonda pole enam samas mahus vaja.

Kõige rohkem on vähenenud rutiinsed kontori- ja tugifunktsioonid: andmesisestus, standardne klienditeenindus, lihtsam planeerimine, raamatupidamise tugitegevused ja osa analüüsitööst.

Uusi töid tekib endiselt – näiteks tehisarusüsteemide audit, autonoomsete süsteemide järelevalve, erandjuhtumite lahendamine, robootika hooldus või küberfüüsiliste süsteemide juhtimine –, kuid need ei korva kadunud töökohti üks ühele.

Tööturu keskosa tõmbub kokku. Ülemises otsas on kõrge kvalifikatsiooniga ja hästi tasustatud spetsialistid. Alumises otsas jäävad alles füüsilised ja teenindustööd, mida on keeruline automatiseerida. Kõige keerulisemasse seisu satuvad keskmise kvalifikatsiooniga kontoritöötajad, kelle senine amet kaob, kuid kellel ei ole lihtsat teed mõnda uude rolli.

Tekib paradoks: tööpuudus ja tööjõupuudus eksisteerivad korraga. Ühes valdkonnas ei leita automaatikainseneri või hooldustehnikut, teises ei leia tööd inimene, kelle senised ülesanded on automatiseeritud.

Majandusnäitajad ei pruugi seejuures halvad olla. Tootlikkus võib kasvada ja SKP inimese kohta suureneda, kuid tööhõive ja palgatulu ei kasva samas tempos. Automatiseerimise kasu jaotub ebaühtlaselt ning järjest rohkem kerkivad päevakorda ümberõpe, lühem töönädal, uued sissetulekukaitse mudelid ning töö tähenduse küsimus.

Kuidas sellesse maailma jõudsime? Selle maailma algus meenutab stsenaariumi “Rahvusvaheline Eesti”. Pikaajaline tööjõupuudus sunnib Eestit tööturgu avama. Rahvusvaheline värbamine muutub tavalisemaks ning Eestisse tuleb rohkem inimesi nii õppima, tööle kui paremat majanduslikku toimetulekut otsima. Seejärel muutub aga tehnoloogia mõju. Automatiseerimine hakkab inimtöö vajadust vähendama kiiremini, kui uusi töökohti tekib. Tööturgu ei pöörata samal ajal uuesti kinni ning rahvusvaheline tööjõu pakkumine jääb suureks. Sellele lisanduvad majandus- ja kliimarändega seotud liikumised. Eestisse tuleb rohkem inimesi, kuid nende oskused ei pruugi kattuda nende töökohtadega, mis automatiseeruval tööturul alles jäävad või juurde tekivad.

Milline on tööturg 2035. aastal? Suurem probleem ei ole tingimata klassikaline tööpuudus, vaid alatööhõive. Inimesel on töö, aga liiga vähe töötunde, näiteks korraga mitu väikest tööotsa. Sissetulek kõigub kuust kuusse. Kõrgharidusega inimene võib töötada ametis, kus tema oskusi peaaegu ei kasutata.

Platvormitöö, projektipõhised lepingud, renditöö ja lühikesed tööotsad muutuvad tavalisemaks. Ettevõtetele annab see paindlikkust: tööjõudu saab kiiresti juurde võtta või vähendada vastavalt nõudlusele. Töötaja jaoks tähendab sama paindlikkus sageli väiksemat turvatunnet.

Tööturul on endiselt väga hästi tasustatud tehnilisi spetsialiste ja inimesi, kes oskavad automatiseeritud süsteeme juhtida. Võidavad ka ettevõtted, kes suudavad kombineerida automatiseerimist paindliku tööjõuga.

Kõige nõrgemas positsioonis on madalama või raskesti ülekantava kvalifikatsiooniga inimesed, nõrgema läbirääkimispositsiooniga sisserändajad ning töötajad, kelle sissetulek sõltub pidevalt kõikuvast nõudlusest.

Majandus võib olla tehnoloogiliselt arenenud ja üsna tootlik, kuid see ei tähenda, et inimeste majanduslik turvatunne kasvaks. Nähtav jõukus eksisteerib kõrvuti ebakindla töö, eluasemesurve ja kasvavate sotsiaalkuludega.

Ka sotsiaalkaitse satub surve alla. Tänased süsteemid eeldavad suuresti suhteliselt stabiilset töösuhet. Kui inimese aasta koosneb mitmest tööandjast, platvormitulust, projektidest ja töötutest perioodidest, hakkab see mudel järjest halvemini töötama.

Selle stsenaariumi peamiseks küsimuseks saab, kas tööturul on piisavalt sellist tööd, millest on võimalik normaalselt ära elada.

Mida nende stsenaariumidega teha?

Stsenaariumidest ei ole eriti kasu, kui need lihtsalt läbi lugeda. Kõige lihtsam on võtta oma organisatsiooni strateegia, personaliplaan või järgmiste aastate suuremad otsused ja panna need kordamööda nelja maailma sisse.

1. Mis juhtub meie töökohtade ja tööülesannetega selles maailmas?
2. Millised oskused muutuvad kriitiliseks ja millistest võib tekkida puudus?
3. Mis juhtub värbamise, palkade ja töökorraldusega?
4. Milline tänane plaan või investeering selles tulevikus enam ei tööta?
5. Mida tasub teha igal juhul ja mille puhul peaksime enne ootama konkreetset märki, et maailm liigub just selles suunas?

Tänased otsused saab jagada üsna praktiliselt nelja kasti: asjad, mida teeme igal juhul; variandid, mida valmistame ette; teetähised, mida jälgime; ja päästikud, mille saabudes muudame kurssi. Nii ei pea strateegia eeldama, et üks konkreetne tulevik kindlasti saabub.

Stsenaariumi läbimängimise eesmärk ei ole lõpuks hääletada, milline neljast on kõige tõenäolisem. Kasulikum küsimus on hoopis: millistes tulevikes meie tänane plaan töötab ja millistes mitte?

---

Viited ja lingid

• World Economic Forum (2025). The Future of Jobs Report 2025.
• International Labour Organization (2025). Generative AI and jobs: A 2025 update.
• OECD (2024). Job Creation and Local Economic Development 2024 – Country Note: Estonia.
• Pärna, O. (2025). Töö ja oskused 2035. OSKA / Kutsekoda.
• Statistikaamet (2024). Värske rahvastikuprognoos näitab Eesti elanikkonna vähenemist.
• OECD (2025). OECD Employment Outlook 2025: Can We Get Through the Demographic Crunch?.