Noorte autonoomia tulevikustsenaariumid 2050

Kuidas kujuneb noorte iseseisvus ja otsustusõigus Eestis aastani 2050? Arenguseire Keskuse tellimusel koostasime uuringu “Noorte iseseisvus ja otsustusõigus Eestis. Trendid ja stsenaariumid aastani 2050“. Töö keskne küsimus oli, millised arengud kujundavad tuleviku noorte iseseisvumist, otsustusruumi ja võimalust ühiskonnas päriselt kaasa rääkida.

Lähtusime arusaamast, et noorte autonoomiat ei saa vaadata ainult vanusepiiride, õiguste või osalusvõimaluste kaudu. Noorel võib olla õigus valida, õppida, töötada või kaasa rääkida, kuid sellest ei piisa, kui puuduvad tugi, enesekindlus, teadmised, vaimne vastupidavus, majanduslik turvatunne või kogemus, et tema tegudel on mõju.

“Agentsus ja enesetõhusus on sageli olulisemad kui eapiirid. Küsimus on selles, kuidas kasvatada ja julgustada osalemist järjepidevalt, mitte nii, et ühel hetkel öeldakse noorele: nüüd võid osaleda, osale igal pool. Iseseisvumine peaks toimuma astmeliselt ja toetatult, ilma liiga järskude üleminekuteta.“
– Mai Beilmann, uuringusse panustanud empiirilise sotsioloogia kaasprofessor

Uuringu järeldused koondusid nelja teema ümber:

Vaimse tervise kriis pidurdab noorte otsustusvõimet- ja valmidust. Noorte vaimse tervise halvenemine on kujunemas üheks keskseks teguriks, mis mõjutab nende iseseisvumist, otsustusvõimet ja osalemist ühiskonnas. Eestis jäävad noorte vaimse heaolu näitajad Euroopa riikide seas üheks madalaimaks. Samal ajal on vaimse tervise teenustele ligipääs ebaühtlane ja ootejärjekorrad pikad, mistõttu ei jõua abi sageli õigel ajal noorteni. Julgeolekupingete püsimine võib nihutada eelarvelised prioriteedid noorte pikaajaliselt arengult julgeoleku tagamisele. See võib vähendada investeeringuid noorte vaimsesse tervisesse, haridusse ja nende iseseisvumist toetavatesse võimalustesse.
Noorus kui üha pikem ja ebakindlam üleminekuetapp. Noorus ei ole kindlalt piiritletud ega kõigis ühiskondades ühesugune eluetapp. Selle tähendus ja kestus muutuvad sõltuvalt haridustee pikkusest, tööturule sisenemisest, majanduslikust iseseisvumisest ja laiematest ühiskondlikest suundumustest. Järjest olulisemaks muutub noorte majanduslik stardipunkt, sest iseseisvumine sõltub üha enam tööturule pääsemisest, elukallidusest ja perekondlikust taustast.
Digikeskkond ja tehisaru hakkavad üha enam määrama, kui autonoomsed noored tegelikult on. Digikeskkond on koht, kus kujunevad suhted, töövõimalused, osalus, eneseväljendus ja maailmapilt. Ligipääs tehnoloogiale ei tähenda veel autonoomiat, sest noorte tähelepanu, infoväli, enesehinnang ja otsused võivad olla tugevalt mõjutatud algoritmilistest süsteemidest.
Noortepesu risk: noorte osalus on nähtavam, kuid mõju otsustele ei pruugi kasvada. Noorte poliitiline aktiivsus digiaruteludes, aktivismis, vabatahtlikus tegevuses ja ühiskondlike teemade jälgimises kasvab. Samal ajal on noored otsustuskogudes alaesindatud ning kaasamine võib jääda sümboolseks, kui noorte sisendil puudub selge teekond päris otsusteni. See kasvatab nõndanimetatud noortepesu riski: noori kaasatakse nähtavuse loomiseks, kuid mitte tegeliku vastutuse ja mõju jagamiseks.

Joonis uuringust. Noorte agentsuse ja autonoomia tähendus

Mida tegime?

Töö ühendas horisondiseire, trendianalüüsi ja kaasava stsenaariumiloome. Esmalt kaardistasime teaduskirjanduse, poliitikadokumentide, meedia ja rahvusvaheliste allikate põhjal noorte autonoomiat mõjutavad trendid ja nõrgad signaalid STEEPLE+V raamistikus. Seejärel viisime läbi kaks veebipõhist ekspertseminari ja kaks stsenaariumiseminari, kuhu olid kaasatud noored, noortevaldkonna spetsialistid, poliitikakujundajad, teadlased, lapsevanemad ja õpetajad. Kokku osales protsessis 34 inimest.

Joonis uuringust. Noorte autonoomiat mõjutavate suundumuste ülevaade
Allikas: ETUI ja Arenguseire Keskus

Millised stsenaariumid valmisid?

Stsenaariumide aluseks said kaks suurt küsimust:

kas noori toetavad süsteemid suudavad muutustega kaasas käia ning
kas noorte autonoomia kujuneb tulevikus laialdase või pigem privileegina neile, kellel on juba rohkem ressursse, tuge ja võimalusi.

Joonis uuringust. Noorte autonoomia tulevikustsenaariumid 2050

Neli stsenaariumi

“Hästi õlitatud kellavärk” kirjeldab Eestit, kus noori toetavad süsteemid toimivad hästi ja autonoomia on laialdaselt kättesaadav. Samas tekib küsimus, kas väga hästi korraldatud süsteem jätab piisavalt ruumi katsetamiseks ja oma tee leidmiseks.

“Iga noor on platvorm” näitab tulevikku, kus süsteemid on uuenduslikud ja tehnoloogiliselt arenenud, kuid autonoomia sõltub üha enam noore enda ressurssidest. Need, kellel on digipädevus, pere tugi, võrgustikud ja raha, saavad võimalusi hästi ära kasutada. Teised jäävad haavatavamaks.

“Solidaarsed isetegijad” kirjeldab olukorda, kus riiklikud süsteemid jäävad ajale jalgu, kuid noored loovad ise tugevaid kogukondi, võrgustikke ning alternatiivseid õppimise ja tegutsemise vorme. Autonoomia tekib süsteemi lünkades, mitte selle toel.

“Isolatsiooni nõiaring” on kõige murelikum tulevikupilt. Noori toetavad süsteemid ei uuene ja autonoomia muutub väheste privileegiks. Formaalne õigus osaleda on olemas, kuid paljud noored ei usu enam, et nad saavad midagi muuta.

Iga stsenaariumi jaoks lõime ka ühe tegelase, kes selles maailmas elab, näiteks Kaia.

Mida uuringust järeldada?

Uuring ei anna ette konkreetset retsepti, kuid toob välja mitu kohta, kus poliitikakujundamine peaks küsima teistsuguseid küsimusi.

Ligipääsu suurendamisest ei piisa. Kui poliitika keskendub üksnes hariduskohtadele, tööturumeetmetele ja osalusvormidele, võib osa noori jääda endiselt olukorda, kus nad peavad samu võimalusi kasutama oluliselt suurema riskiga. Oluline on hinnata, kas noored suudavad neile pakutud võimalusi ka tegelikult kasutada ja vajadusel tugevdada tugivõrgustikke ning vaimse tervise ja nõustamise teenuste kättesaadavust.
Vaimset tervist tuleb käsitleda lõimitult, mitte eraldi valdkonnana. Praegu jõutakse vaimse tervise teenusteni sageli alles siis, kui probleemid on juba süvenenud. Kuidas panna tähele varaseid ohumärke koolis ja huvihariduses ning teha nii, et noortel oleks lihtne õigel hetkel abi küsida?
Digipädevust tuleb käsitleda autonoomia keskse osana, mitte tehnilise oskusena. Küsimus on selles, kas noored suudavad digikeskkonnas teadlikult tegutseda, oma tähelepanu juhtida, infot kriitiliselt hinnata ja mõista, millal tema valikuid kujundavad nähtamatud algoritmilised süsteemid.
Noorte kaasamine peab viima päris otsusteni. Noortevolikogud ja konsultatsioonid on olnud peamine kaasamise viis, kuid kui noorte tegelik agentsus kujuneb digikogukondades ja omaalgatuslikes liikumistes, peaks poliitikakujundamine minema ise noortele lähemale. Tõeline kaasamine tähendab, et noorte sisendil on selge teekond otsusteni ja neile antakse tagasisidet, mida nende ettepanekutega tehti.
Julgeoleku- ja noortepoliitikat tuleb vaadata koos. Kaitsekulude kasv avaldab survet riigi investeerimisvõimele hariduses, noorsootöös ja vaimse tervise tugisüsteemides. Tänased eelarvevalikud mõjutavad tulevaste põlvkondade tegutsemisvõimet.